Kuus aastat tagasi alustasin Siseministeeriumis kodanikuühiskonna valdkonna nõunikuna. Olin sel hetkel kõrvuni sees kodanikuühiskonnas, aktiivselt seotud vabaühenduste ja nende juhtimisega ning tundsin, et mul on ideid ja energiat kogu valdkonda puudutavate poliitikate suunamiseks. Tundus loogiline samm tulla tööle Siseministeeriumisse, kes on valdkonna poliitika koordineerija ning üks suurim vabatahtlike kaasaja oma abipolitseinike, vabatahtlike päästjate ja teiste siseturvalisuse vabatahtlikega.
Mõne aja pärast tajusin aga, et tahan vabaühenduste töös olla siiski just küünarnukkideni sees ja kättpidi küljes, mitte lihtsalt nende toimimiskeskkonda kujundada. Samas huvitas jätkuvalt ka töö Siseministeeriumis. Seega, kui Siseministeeriumisse tuli valitsuse vahetumisega kaks ministrit ja kommunikatsiooniosakond vajas lisajõudu, liikusin rahvastikuministri teemadega tegelema. See oli tempo, teemaderohkuse ja pinge mõttes hoopis teine tera! Päevad olid täis jooksmist ja ajakirjanike veenmist, ministri soovide ja maja võimaluste ühildamist. Töönädalas oli sageli seitse tööpäeva, mis kestsid täpselt nii kaua kui vaja oli. Oli põnevust ja teemaderohkust, millest eelmisel postil ilmselt puudust tundsin.
