Rudolf Kopti: “Äge on näha ametkondade ja kooli vahelist koostööd.” 

Minu juured pärinevad Väike-Maarjast ja vanaema on mulle rääkinud, et väikese poisina soovisin sageli päästeautosid vaatamas käia ja olin sellest väga õhinas. Ma ise seda kahjuks küll ei mäleta, aga võib-olla on sellel siiski mingi mõju olnud hilisematel valikutel.

Sisekaitseakadeemiaga olen seotud tegelikult juba viis aastat. Päästekolledži päästetööde õppetooli juhataja-vanemõpetajana tänaseks ametis vaid mõned kuud.

Päästemaailma sattusin üpris juhuslikult peale ajateenistust, kui olin tööd otsimas ja lähedase kaudu sain info, et päästjatel on graafikuga töö ja õppimise ajal saab juba tasu – tundus hea valik. Asusin asja lähemalt uurima ja tegelikult juba suve lõpust olingi päästekolledžis. 

Tänaseks olen Sisekaitseakadeemias õppinud kolmel õppekaval – päästja, päästemeeskonna juht ja päästeteenistus. 

Usun, et ma olen õnnega koos, sest saan teha igapäevaselt tööd mis mulle meeldib ja mis mind motiveerib. Suurimateks motivaatoriteks on minu töökaaslased, kursusekaaslased, kellega koos õppisin, päästevaldkond ise ja arenguvõimalused. Äge on näha ametkondade ja kooli vahelist koostööd ning mulle tundub, et see läheb aina tihedamaks. 

Inimesed on väga sõbralikud ja see teeb koos töötamise toredaks. Õpilaste vaates meeldib mulle see suhtumine, et oleme tulevased kolleegid, mitte õpilane-õpetaja. Uuendusmeelsus sümpatiseerib ja seda nii õppimise vaatest kui ka õppetingimuste osas. 

Mulle meeldib näha motiveeritud inimesi tegemas seda, mis neile päriselt meeldib. Innustav on vaadata õpetajat, kes naerusuiselt õpetab oma teemavaldkonda, mille osas on ta ka ise väga kirglik ja kui veel tuleb tagasiside õppurilt, et ta on asjadest aru saanud ning õppeprotsess on meeldiv, siis see on super. Kõige aluseks on suhtlemisoskus ja selle kõrval kuulamisoskus. Tähtis on minu jaoks ka see, et inimesed mõistaksid oma rolli olulisust ja teeniksid seda. Seetõttu tunnengi, et töötades Sisekaitseakadeemias olen oma inimestega õiges kohas. Mul on suured eeskujud, kes annavad juurde indu, et endas  arendada julgust oma mõtteid väljendada ning selgelt sõnumit sujuvalt erinevate sihtgruppideni viia.

Selle kõige juures pean oluliseks võtta vaba aega endale ja hobidele. Mängin kitarri ja laulan, enamasti iseenda jaoks, nagu meditatsiooni vorm, aga aeg-ajalt käin ka esinemas. Lisaks olen mitme sõbra jaoks nende ustav juuksur. Meeldib jalutada, olla aktiivne, teha sporti, käia jõusaalis, nautida kultuuri. Kõige huvitavam hobi on vast vabatahtliku päästjana ühisvalves käimine. Lisaks naudin söögi tegemist, kuid üldsegi mitte retsepti järgi – loomevabadus peab olema – ehk käepäraste toiduainetega valmistada meelepärane maitsekombo. Aga sellega on nii nagu igas valdkonnas, õnne peab olema.