Milline on kiirreageerija töö, millised on suurimad väljakutsed ning milliseid inimesi tiimi oodatakse – Eduard Sarap, Ida prefektuuri kiireageerimistalituse juht avab telgitagused ning räägib ausalt nii raskustest kui ka sellest, mis selles töös inimesi edasi viib.
Milline on olnud sinu teekond PPAs?
Minu teekond PPAs algas 2010. aastal, kui otsustasin minna Sisekaitseakadeemiasse kõrgharidust omandama. Pärast seda viis tee mind Jõhvi patrulli, kus töötasin umbes aasta. Samal ajal loodi Narva regiooni operatiivteenistus ja üks tuttav, kes sinna tööle sai, hakkas mulle sellest särasilmil rääkima – uhked relvad, vinged vahendid ja põnev töö ning kutsus ka mind sinna kandideerima. Kandideerisin ja saingi tööle.
Hiljem moodustati kiirreageerimisüksus, kus töötasin kiirreageerijana kokku viis aastat.
2020. aastal kandideerisin grupijuhiks ja vedasin seda rolli samuti viis aastat. Kui avanes võimalus kandideerida talitusjuhiks, tundsin, et olen selleks valmis – ja siin ma nüüd olen.
Mis on olnud kõige olulisemad õppetunnid, mis on sind juhina kujundanud?
Üks olulisemaid õppetunde on olnud see, et juhina pead julgema võtta vastutust ja teha ebamugavaid otsuseid. Alguses oli keeruline end kehtestada, eriti kui oled varem olnud samade meestega „põllul“ – sõbralik õhkkond ei kao kuhugi, aga juhina pead vahel ka pidurit tõmbama ja suunda näitama. Õppisin, et aus ja selge suhtlus lahendab rohkem probleeme kui nende vältimine.
Teine suur õppetund on olnud usaldus. Sa pead usaldama oma meeskonda ja nemad peavad usaldama sind. Kui see toimib, siis liigub kogu üksus nagu hästi õlitatud masin. Ja muidugi – juhina ei tohi kunagi arvata, et oled valmis. Pead pidevalt arenema, õppima ja olema valmis iseenda nõrkusi tunnistama. See hoiab jalad maa peal ja pea selge.



