Raksil on taskus turunduse diplom ning pärast õpinguid jätkas mees reklaamiagentuuris erialasel tööl. Pärast nelja aastat mugavat ja vaikset kontoritööd tundis ta aga, et soovib muutust ning tegi karjääripöörde. Ta otsustas kandideerida politseisse, läbis vastava väljaõppe Sisekaitseakadeemias ning alustas patrullpolitseinikuna. Kiirreageerijana on Raks töötanud 9 aastat, sellest üle aasta grupijuhina.
Raks, milline on kiirreageerija töö ja Sinu roll grupijuhina?
Kiirreageerija töö on alati olemas olla. Kui on vaja, tuleb iga kell kohale tulla. Tööülesandeid on väga erinevaid – lahendame ohtlikke, erivõimekust vajavaid olukordi. Oluline on kiire reageerimine ja meil on see võimekus olemas. Käime ka patrullis ning oluline osa tööst on treening.
Grupijuhina hoolitsen selle eest, et oleksime valmis igal ajal reageerima – meeskond ja varustus oleksid olemas. Kui tuleb väljakutse, otsustan, kas ja millise plaaniga mehed sündmusele saata. Töönädalatel on telefon 24/7 töös.
Planeerin meeskonna tööd: millal ja missuguseid treeninguid teeme, milliseid tööülesandeid
täidame ja palju muud. Suur hulk ülesandeid tuleb sisse ad hoc (lad. k. vastavalt sündmusele või
vajadusele – toim.) – siis peame treeningu või muu tegevuse katkestama ja reageerima. Ette planeerime sellised operatsioone, mis toimuvad nt koostöös kriminaalpolitseiga.
Miks otsustasid karjääripöörde teha ja kiirreageerijaks tulla?
Tundsin, et reklaamitöö ja kogu see maailm on rahulik ja mugav. Kuklas oli tunne, et kuskil toimub päris elu. Olin kuulnud mõningaid lugusid politseitööst ja need kõnetasid mind. Enam ei ole see, et teeniks ärimehena tulu, vaid teenin eesti rahvast. Inimesed magavad öösel, aga ei teagi, mis vahepeal toimub. Mina olen nende sündmuse keskel. Mulle meeldis ka see mõte, et Eesti riik panustab minusse – ta on valmis kulutama aega ja ressurssi, et ma selle töö selgeks saaksin.